laupäev, 4. aprill 2015

Luule raamatud

Porgand töötab porgandina- Aino Pervik

Selle raamatu peale juhtusin ma tänu raamatukoguhoidjate Leini ja Mari soovitusel.

See raamat sisaldas palju erinevaid ja vahvaid luuletusi. Enamik neist olid väga lapselikult kirjutatud, kuid siiski oli neid tore lugeda. Hästi paljude luuletuste juures oli lastud fantaasial lennata, näiteks oli raamatusse kirjutatud muru niitvast lambast ja jalgadega seentest. 
Raamat oli kirjutatud lastele arusaadavas stiilis, ei olnud kasutatud mingeid raskeid sõnu, ega väljendeid.

Minu lemmik luuletus sellest raamatust oli "Võrdsus" mis rääkis sellest, et me kõik oleme erinevad, aga see eest võrdsed.

Võrdsus


Kõik võrdsed võime olla me -
üks valge, teine kollane.
On lahe punanahk ja
ka must ja pruun on vahva!

Kuid austagem ka rohelist -
ta praegu näib küll tohe vist,
kuid see on üks neid värve,
mis rahustab me närve.




Onu heino väike pere- Jaanus vaiksoo

Selle raamatu sain ma esimeses klassis kui Jaanus käis ja tutvustas meile seda raamatut. Nüüd otsustasin ma selle luulekogu uuesti läbi lugeda.

Selles raamatus seikles meie vana tuttav sõber: Onu Heino!
Heino on endale vahepeal pere tekitanud ja raamatu luuletused keerlevadki Onu Heino pere ümber.
See luuleraamat rääkis tavaelu asjadest kuid mingis huvitavas võtmes. 
Raamatut oli iseenesest lihtne, kuid mõnus lugeda. Jaanus oli suutnud kirjutada niimoodi, et see tekitas minu ümber sellise mõnusa/koduse harmoonia. 

Mulle jäi sellest raamatust silma luuletus "Väikese Reinu suured mured", sest see tuletas mulle meelde seda kuidas mina lugema õppisin.

Väikese Reinu suured mured

Väiksel Reinul ikka veel ei ole selge lugemine.  
See on tõesti nagu läbi nõelasilma pugemine.

Tähed ammu kõik on tuntud,  aga sõnu ei saa kokku.  
Nii ei pääsegi võib-olla suureks saades riigikokku.  

Nii ei teagi,  mis on kirjas mõnes värskes ajalehes.  
Vaat,  mis mõtted pesitsevad ühes tublis väikemehes.  

Nii ei lenda kosmosesse,  nii ei õpi tähetargaks.
Äkki jäängi rumalaks ja naeruväärseks päevavargaks?  

Onu Heino tuleb appi,  väikest Reinu lohutab: 
,,Sinu tulevik ei ole üldse nõnda kohutav.  

Lugemine pole raske küll me seda vaatame.  
Veel on aega,  oled alles kõigest viieaastane."