Vahetuslaps

Christine Nöstlinger

"Vahetuslaps" on lugu 13. aastasest Ewaldist (Waldi) kes on tavaline koolipoiss. Tal on 15. aastane sõnaosav õde, normaalne isa ja pedandist ema, kes käib koolis õpetajatelt Waldile paremaid hindeid nurumas.
Suveks peaks nende juurde vahetuslapseks tulema Inglismaalt pärit Tom. Lennujaama vastu minnes selgub, et Tom oli eelmisel õhtul jala murdnud ja tema asemele oli saadetud tema poolvend Jasper.
Waldi ei suhtu Jasperisse hästi tema käitumise ja oleku pärast.
Suve möödudes saavad Waldi ja Jasper sõpradeks. Saab selgeks, et Jasperi elu pole olnud just meelakkumine. Kuid selle ulaka poisi sees on ka haiget saanud hing. Seda mõistes hakkavad Waldi ja tema pere suhtuma Jasperisse ülimalt hästi. Koos minnakse reisile ja veedetakse palju vaba aega koos. Kui Jasper peab aga koju tagasi pöörduma, on perekond Mittermeieril temast raske lahti lasta. Jasper oli nende pere osaks saanud.

Mind algul ei köitnud üldse see raamat. Ma ei tahtnud seda lugeda ja see lihtsalt kogus tolmu mu raamatukapil. Ma loen küll hästi palju, aga see raamat mind algul ei kõnetanud. Viimasel päeval enne lugemispäeviku esitamist võtsin ma raamatu ja lugesin selle ühe ropsuga läbi. Ja mulle hakkas see raamat väga meeldima. Selle sisu kõnetas mind. Mul tekkis tahtmine seda raamatut lugeda. Ma pean ütlema, et see on oma sisult väga väärtuslik raamat.
Ma soovitan soojalt kõikidel inimestel seda lugeda, sest see sõnum mida see raamat annab on vägagi ilus ja minu arvates ka hinnaline.

Ma jäin raamatuga väga rahule. 10/10-st

Siis kui härra koer hammustab

Brian Conaghan

Nii siis, "Kui härra koer hammustab" sai minu kätte läbi klassikaaslase Hugo kes oli seda vabavalikuliselt lugenud ja nüüd soovitas ta seda mulle. Esimene mulje oli, et seeon üli paks, aga lugedes läks see raamat nagu ludinal.

Raamat räägib põhimõtteliselt 16 aastasest poisist nimega Dylan Mintist. Ta elab oma Emaga ning isa on mingil sõjalisel salamisioonil nii, et Dylan saab temaga suhelda ainult kirjutades. Tal on parim sõber nimega Amir. Koos veedavad nad päevi koos koolis olles, väljas hängides ja muud teismeliste värki tehes. Koos olles arutatakse sõpradest, elust, koolist ja muidugi tüdrukutest.

Ajaa, oleksin peaaegu unustanud, et Dylan põeb Tourette- sündroomi mis teeb tema elu aina raskemaks. Ühel arstikülastusel kuulis ta täiskasvanute vestlusest, et ta sureb tuleval märts, kuid Dylan on vintske sell ning teeb nimekirja "Lahedad asjad mida tehe enne kui ma sussid püsti viskan".

Sinna alla kuulusid teod - "Tee Amir õnnelikuks inimeseks, mitte õnnetuks m******" ja "Olla vahekorras Michelle Malloyga". See viimane on rohkem selline unistus, aga igatahes korde see tal kuidagi läheb.

Ma arven, et see on rohkem selline nn poisteraamat, sest esiteks on peategelaseks teismeline noormees ja need teemad mida arutatakse on ka rohkem sellised poistekad. Selle raamatu kohta tuleb ka kindlasti ära märkida, et see on maruropp. Kuna poisil on ropendamise ja vandumisega seotud haigus on ka sõnakasutus "jõulisem".

Kindlasti pole tegemist mingi nuturaamatuga vaid jutuks "elust, seksist ja armastusest".

See lause iseloomustab tõesti kõige paremini seda raamatut. 

Lugemist alustasin nelja-päevalises klassilaagris ja jõudsin ka lõpetada samas laagris, sest telefonid olid ära võetud ja ega siis mul muud lõbu peale lugemise ja spordi polnudki.

Raamatut hindan viie palli süsteemis 5/5, sest raamat oli tõesti hästi kirjutatud. Täpselt nii moodi nagu tavaline teismeline elu läbi oma silmade näeb. Sõnavara oli väga kaasaegne ja rikkalik. Palju slängi mis mulle meeldis.

Hea raamat oli!

Süü on tähtedel

John Green

Lugu räägib 16. aastasest kilpnäärmevähki põdevast Hazel Graceist, kes on õnnelik talle ostetud aja eest, kuid ta teab, et ka see saab varsti otsa. Tal on tunne nagu voolaks elu ta käte vahelt minema.
Ühel päeval tugirühma minnes kohtab ta osteosarkoomi põdevat poissi nimaga August. August on kangekaelne ja sihikindel poiss, kes on nõuks võtnud võita Hazeli süda.

Saatus viib nad aga kokku kirjanik Peter van Houteniga kes avardab noorte nägemust maailmast ja noored avastavad selle mida nad ei ole jõudnud veel kaotada...

Raamat on on naljakas, kuid ka samas väga kurb ja sügavamõtteline.
Sellest raamatust peab aru saama, seda sisu peab mõistma, et näha seda mida kirjanik on "ridade vahele" kirjutanud. Kuigi raamat on kurb räägib see siiski rohkem elurõõmust ja elu nautimisest.

Luule raamatud

Porgand töötab porgandina- Aino Pervik

Selle raamatu peale juhtusin ma tänu raamatukoguhoidjate Leini ja Mari soovitusel.

See raamat sisaldas palju erinevaid ja vahvaid luuletusi. Enamik neist olid väga lapselikult kirjutatud, kuid siiski oli neid tore lugeda. Hästi paljude luuletuste juures oli lastud fantaasial lennata, näiteks oli raamatusse kirjutatud muru niitvast lambast ja jalgadega seentest. 

Raamat oli kirjutatud lastele arusaadavas stiilis, ei olnud kasutatud mingeid raskeid sõnu, ega väljendeid.

Minu lemmik luuletus sellest raamatust oli "Võrdsus" mis rääkis sellest, et me kõik oleme erinevad, aga see eest võrdsed.

Võrdsus

Kõik võrdsed võime olla me -

üks valge, teine kollane.

On lahe punanahk ja

ka must ja pruun on vahva!

Kuid austagem ka rohelist -

ta praegu näib küll tohe vist,

kuid see on üks neid värve,

mis rahustab me närve.

Onu heino väike pere- Jaanus vaiksoo

Selle raamatu sain ma esimeses klassis kui Jaanus käis ja tutvustas meile seda raamatut. Nüüd otsustasin ma selle luulekogu uuesti läbi lugeda.

Selles raamatus seikles meie vana tuttav sõber: Onu Heino!

Heino on endale vahepeal pere tekitanud ja raamatu luuletused keerlevadki Onu Heino pere ümber.

See luuleraamat rääkis tavaelu asjadest kuid mingis huvitavas võtmes. 

Raamatut oli iseenesest lihtne, kuid mõnus lugeda. Jaanus oli suutnud kirjutada niimoodi, et see tekitas minu ümber sellise mõnusa/koduse harmoonia. 

Mulle jäi sellest raamatust silma luuletus "Väikese Reinu suured mured", sest see tuletas mulle meelde seda kuidas mina lugema õppisin.

Väikese Reinu suured mured

Väiksel Reinul ikka veel ei ole selge lugemine.  

See on tõesti nagu läbi nõelasilma pugemine.

Tähed ammu kõik on tuntud,  aga sõnu ei saa kokku.  

Nii ei pääsegi võib-olla suureks saades riigikokku.  

Nii ei teagi,  mis on kirjas mõnes värskes ajalehes.  

Vaat,  mis mõtted pesitsevad ühes tublis väikemehes.  

Nii ei lenda kosmosesse,  nii ei õpi tähetargaks.

Äkki jäängi rumalaks ja naeruväärseks päevavargaks?  

Onu Heino tuleb appi,  väikest Reinu lohutab: 

,,Sinu tulevik ei ole üldse nõnda kohutav.  

Lugemine pole raske küll me seda vaatame.  

Veel on aega,  oled alles kõigest viieaastane."

Vennad Lõvisüdamed

Teiseks Astrid Lindgreni raamatuks otsustasin valida südantliigutava loo kahest vennast.

Lugu jutustab kahest vennast, Karl Lõvi ja Joonatan Lõvist. Karl Lõvi, ehk Korp on üheksa aastane poiss, kes põeb rasket haigust. Saades teada, et tema viimne tund ei ole enam kaugel muutub ta väga kurvaks. Tema vend Joonatan jutustas talle Nangijaalast,  kohast kuhu kõik inimesed peale surma minema pidid. Ühel õhtul süttib nende maja leekidesse ning Joonatan ohverdab oma elu väikevenna nimel.
Kui kätte jõudis aeg, mil Karl jättis hüvasti maapealse eluga juhtus midagi imelist. Ta oli sattunud sirelipuude aeda kus ta tundis ennast vaba, õnneliku ja... tervena. Ta sai aru, et on jõudnud imedemaale Nangijaalasse. Ta leidis üles oma venna kellega koos tunti rõõmu priiusest ning elust. Kuid saatusel on nende vendadega palju muud ohtlikku plaanis mis viib nad viimse kannatuse piirile.




Raamat oli kurb, kuid südantsoojendav. Ma mõtlesin selle
raamatu lugemise ajal palju oma väikevennale ja ei olnud päris
kindel kas mina oleks samamoodi käitunud.
Ma sooviksin ise olla talle sama armastav ja aitav "Suur Vend" kui
seda oli Joonatan. Saatus on sulle ette määratud, ja ükskõik kui
 palju sa pingutad ei ole võimalik seda muuta.